Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele.

Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi.
Peeter Helme

Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus“ (2000) ja „Unikiri“ (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt“ (2006), „Kõik kanged mehed“ (2008) ja «Ajahädaliste jõulud» (2012).