«Aegluse avastamine» on esmapilgul ühtaegu meresõitjaromaan, seiklusromaan ja arenguromaan. Kuid Sten Nadolny kirjutas Inglise meresõitja ja põhjapooluseuurija John Franklini (1786-1847) eluloo nõnda ümber, et biograafia saab subtiilseks uurimuseks aja kohta ja aeglus muutub kunstiks, kuidas elu rütmile mõtet anda.
Nagu palimpsesti puhul ilmub lausete tagant teine kiri, valgustusaja täpsuse ja ausameelsuse taga on varjul huumor ja romantika kurbus. Lapsest peale unistab John Franklin mereleminekust, ehkki ta on selleks mõeldavalt sobimatu: aeglase jutu ja mõtlemisega, aeglaste reaktsioonidega, mõõdab ta aega oma mõõdupuuga. Ta läheb mereväkke, teeb kaasa Kopenhaageni ja Trafalgari merelahingud, kogeb sõda ja suremist. Mõlemad saavad talle seda kohutavamalt pihta, et ta näeb kaootiliselt kiiretes sündmustes, mida ta vaevalt mõistab, üksikuid arenguid otsekui aegluubis.
Ta unistab rahumeelsest avastamisest, tahab leida legendaarse Loodeväila...