Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) on üks neid suurkirjanikke, kes on eesmärgiteadlikult loonud aforisme. Selle zhanri poole pöördus Goethe kuuekümnendates aastates küpse mehena, kellel eluvaated selginenud. Seetõttu on tema aforismilooming peaaegu täiesti vaba vastuoludest. Goethe oli veendunud, et maksiimidel on oma osa isiksuse kujundamisel, et oluliste asjade selgeksmõtlemine ja neile täpse sõnastuse andmine edendab isiksust, ning et tung nähtuste olemust avada ja põhimõtteid avastada on osa inimloomusest. Aforismid pole Goethele olnud eesmärk omaette, oluline on sisu, mille täpne ja lakooniline vormimine päädis aforismis.