Valgevene rahvapoeet Janka Kupala (1882-1942) on oma lihtsate, ent kõlavate värssidega juba oma luuletajatee algul, tsaarivalitsuse sünge taeva all, püüdnud kogu maailmale kõnelda valgevene rahva kannatustest ja ootustest-lootustest, nõudes talle eluõigust. Hiljem kujunes Kupala üheks valgevene nõukogude kirjanduse rajajaks ning juhtivaks meistriks, jäädes seejuures siiski esmajoones rahvalaulikuks, kelle suu läbi nagu räägiks rahvas ise oma saatusest.