Aed vaikib. Mõnikord vaikivad ka
aiad, kui neil pole enam
midagi öelda. Kui nad on kõik juba ära
rääkinud. Või vaikivad
nad sellepärast, et kontakt nõrgeneb?
Ma ei saa enam aiast
aru, ei mõista ta hingepõhja. Kas
ma pean minema armastust
uuesti õppima? Armastust, mida arvasin
juba tundvat.
Kõik on suhteline.

Heljo Männi tagasivaatavas luulekogus on aial märgiline tähendus. Aed muutub luulekogus elu sümboliks, elu omakorda aia kui kujundi prototüübiks. See pole lihtsalt koht, kus kasvavad lilled. «Aiahoidja» ebamaisus ja filosoofilisus paneb elu üle mõtisklema ka selle inimese, kes tavaliselt end luulesõbraks ei peagi. Samal ajal ilmuvad ka luuleraamatud „Jõulumets“ ja „Vihmavõti“.