Kui 2006. aastal ilmus raamat «Ajaloo pööripäevad», siis avaldasin selle eessõnas kõhklemisi lootust, et raamatule tuleb ka järg. Kuna lugejad austasid tehtud tööd üldiselt heasoovliku tähelepanuga, siis järg tuligi.
Ka selles köites on lood reastatud kuupäevade järgi kronoloogiliselt, st jaanuarisündmustele järgnevad veebruarisündmused ja neile märtsikuised, aga aastad on läbisegi. Selline esitusviis tahab olla omamoodi metafoor ajaloo enda kaootilisusest ja ühtlasi süsteemsusest. Kõik on kuidagi seotud ja lõpud on ühtlasi algused, vahel sekkub kauge minevik olevikku, vahel paneb olevik eilset uut moodi nägema.
Lauri Vahtre