Saatusejumalannale meeldib vahel keskenduda ühele inimesele, kellele seejärel kuuletub kogu maailm.
Ida lepitamine Läänega ja Lääne lepitamine Idaga oli antiikajal küsimus, mida alati üha uuesti esitati, ja nii on see tänaseni. Aleksander üritas sellele leida vastust ja püüdis peale selle ka seda ideed teostada: vaenu kustutada, rahvuslikke eelarvamusi kõrvaldada, maailmariiki rajada. Selle ülesande võis seada üksnes unistaja. Ent mis oleks inimkond unistajateta?
Ühendades rahvaste kombeid ja eluviise, soovitas ta kõigil võtta kogu asustatud maailma oma isamaana. Kõik, kel aus süda rinnas, pidid end tundma ühtse perena, kust ainult kurjad välja jäetakse.
Sõjaajaloolased asetavad Aleksandrit kõrgemale Hannibalist, Caesarist, prints Eugenist ja isegi Preisi Friedrich Teisest.
Teda austati kui pooljumalat -- mis sundis Napoleoni kibedalt märkima: «Kui mina siin rahva ette astuksin ja kinnitaksin, et ma olen Kõigevägevama poeg, siis vilistaks iga turunaine mind välja.»