Seejärel tõusis ta istukile, viskas linad ja teki maha. Ljuba, ta naine, mina ja mõned kindla käega naabrid tormasime juurde, et teda kinni hoida. Tema aga tõukas meid eemale, ronis voodist välja ja läks akna alla. Hoidis ennast püsti aknalaua külge klammerdudes, vaatas mägesid kauguses, ajas silmad pärani ja hakkas naerma, pärast aga hobuse moodi hirnuma. Nii ta surigi -- püstijalu, küüned aknalaua sisse surutud.