Monumentaalkunstnik Allan Murdmaa (s. 1934) on koostanud enamasti koos kolleegidega väga erinevaid projekte, mille hulgas leidub nii sisekujundusi, ridaelamuid, ühiskondlikke hooneid, maastikukujundust ja väikevorme. Suveräänse loojana ei ole Murdmaa eriti loomepartnereid vajanud, tema osalusel tegutsenud kollektiivide koosseisu kujunemise põhjused on tihti ajastuomast administratiivset laadi.
Monumentide puhul on partneriks olnud skulptor. Murdmaa enda manuaalsed oskused ja materjalitundmine on märkimisväärsed, ta on teostanud oma ideed tihti esmalt maketina ning lähenenud ülesandele materjali poole pealt, tal on olnud põhjalikud teadmised ja oskused ka monumentaalskulptuuri tehnikate osas.
Käesolevas väljaandes keskendutaksegi peamiselt monumentidele. Monumendiloomingu lahtimõtestamisel on oluline mõista arhitekti positsiooni ajas, mida mõnevõrra võiks avada sissevaade Murdmaa kujunemisloosse ja elukäiku laiemalt.
Murdmaa jõudis läbi varajaste sisekujunduse ja väikeste mahuliste objektide kavandamise avaliku ruumi juurde, tema elukäik kulgeb paralleelselt Maarjamäe memoriaali sünni- ja arengulooga, mida kunagi valmis ei ehitatud ja mida kavandati läbi kolme aastakümne.
