ALLEAA-KALLERMAA Ma leidsin nõmmel ühe päikselise raja - õhk oli magus männipuude värskest vaigust. Ja luiteil samblavaibad seitsmest värvilaigust. Ja puhas taevas üle sooja suveaja.
Ma hüüdsin: «Alleaa!» ja alleaatas kaja - hõik kostis ligidalt ja kaugelt, kõigist paigust. Sest metsa võlust, alleaast ja vastukaigust seal avastasin järsku KALLERMAA siis ma. Ja
nüüd Kallermaa on kõikjal, kus ma teda hüüan. Ja Kallermaal ma ilmailu kinni püüan. Viin ilmailu silmailuks, kus on emme,
et oleks maalides ta ümber minu lemme. Toon issi Kallermaale oma rõõmu kätte ja annan talle alletava laululätte.
