Romaan koosneb kahest köitest.

«Vronski läks konduktori järel vagunisse ja seisatas kupee uksel, et väljuvale daamile teed anda. Seltskonnainimese kogenud vaistuga määras Vronski kohe, ainsa pilgu selle naise välimusele heitnud, ta kuuluvuse kõrgemasse seltskonda. Ta vabandas ja tahtis vagunisse minna, kuid tundis vajadust veel kord teda vaadata - mitte niipalju ta väljapaistva ilu ja selle elegantsuse ja tagasihoidliku graatsia pärast, mis ilmnes kogu ta kujus, vaid just sellepärast, et ta armsa näo ilmes, kui ta möödus Vronskist, oli midagi erakordselt õrna ja hella. Kui Vronski tagasi vaatas, pööras ka daam oma pea. Säravad, tihedate ripsmete tõttu tumedaina paistvad hallid silmad peatusid sõbralikult ja tähelepanelikult Vronski näol, otsekui tunnistades teda, ja pöördusid kohe möödakõndivale rahvajõugule, nagu kedagi otsides. Selles lühikeses pilgus jõudis Vronski märgata mahasurutud elavust, mis mängles ta näol ja tuksles ta säravates silmades ning painutas ta punased huuled vaevu märgatavaks naeratuseks. Nagu oleks mingi üleküllus täitnud kogu ta olemuse, nii et see tahtmatult avaldus kord ta pilgu säras, kord naeratuses. »