Läbi une tunneb Anti, kuidas keegi teda raputab ning summutatud häälel manitseb: «Tõuse nüüd ometi, Anti! Kell on ju üle kuue, poole tunni pärast on sul viimne aeg minna.» Aga laud on nii rasked, keha nii mugavalt roidunud - kuidagi ei saa poiss end virgeks sundida. Alles korduvate raputuste ning üha tungivamaks muutuva noomimise mõjul mõistab Anti, et on hommik ja et ema teda üles ajab.
