Raamatus ilmuvad S. Semjonovi (1868-1922) jutustused kirjeldavad 19. sajandi vene küla, kus oli patriarhaalne kogukond, põllumaad olid jagatud ribadeks, mis igal kevadel uuesti peredele välja anti. Raske töö täitis taluinimeste päevi varahommikust hilisõhtuni, lapsedki pidid juba maast-madalast jõudumööda kaasa aitama. Suureks varanduseks oli talupojale hobune, keda seetõttu hoolega kasvatati ja hoiti nagu perekonnaliiget. Ent inimesed igatsesid väljapääsu tuimast tööst ja vaimupimedusest ning väikese Antoška suureks unistuseks on kooli pääseda, et kõike teada saada, maailma tundma õppida.
Raamatus on kaks jutustust:
