Aristotelese ideed, mis visandi kujul on kirja pandud tema Poeerikas, on rajanud aluse kogu lääne kirjandusteoreetilisele ja -kriitilisele mõtlemisele. Ühelgi teosel pole olnud suuremat mõju sajanditepikkusele kirjandustraditsioonile -- kuid pole ka teist teost, mida oleks nii suurel määral ja veidral viisil valesti mõistetud.
Müstifitseerimine, moraliseerimine, ühe või teise mõtteviisi propageerimine... Liiga harva on lastud rääkida Aristotelesel enesel. Kui renessansiaja ettekirjutuslik jäikus oli täielikus vasturääkivuses Aristotelese avatud, vastuvõtliku empirismiga, siis tänapäeva psühhologiseerimismaania moonutab tema mõtet samavõrra.
Kenneth McLeishi sissejuhatav teos püüab läbi murda sajandeid kuhjunud ähmausest, tuues esile sirgjoonelise ja hämmastavalt originaalse teose, mille Aristoteles tegelikult kirjutas. Filosoof, kes meie ette ilmub, osutub «modernsemaks» kui ükski tema tõlgendaja.