John Locke (1632--1704)
Sama, mida Newton 17. sajandil tegi füüsikas, tegi Locke filosoofias. Nende kahe hiiglase poolt algatatud revolutsioon rajas nüüdismaailma intellektuaalsed alusmüürid.
Ometigi on meie enda ajastu nende panuse kahtluse alla seadnud. Kui Newtoni maailmapilt on hakanud meile näima liiga mehhanistlik, siis Locke on langenud ebasoosingusse oma sõnaohtra retoorika, mõtlemise ilmselge ebatäpsuse ja oma ajal radikaalse empirismi tajutava kohatuse tõttu.
Käesolev haarav lühikäsitlus annab sellele alahinnatud mõtlejale tagasi tema õigupärase koha tänastegi filosoofiliste uuringute keskmes. Rajades oma ülevaate «Essee inimmõistusest» viljakale «teisele lugemisele», selgitab Michael Ayers Locke'i filosoofilise uurimistöö ajaloolist tähtsust ja selle senikestvat võimet püstitada probleeme ning kutsuda vaidlema.