«Armastuse kõrb» kuulub François Mauriaci (1885–1970) äärmiselt viljaka kirjanikukarjääri hiilgeaega ning pälvis 1926. aastal ka Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna. Teos räägib isa ja poja painavast nõrkusest Maria Crossi nimelise naise vastu. Iseloomult ja elunägemuselt vastandlike meeste vahelist pinget annab Mauriac edasi talle omase peene ja nauditava pessimismiga. «Perekonda kujutades on Mauriac halastamatu. Just nii halastamatu, kui saab olla selle vastu, keda kõige paremini tuntakse, oma kõige lähedasema, oma armastatu vastu. Kes oskaks veel veenvamalt kujutada selle vangla ahistust (ja turvalisust!) kui see, kes on selle müüride vahel veetnud oma elu,» tõdeb «Armastuse kõrbe» uustrükile kirjutatud saatesõnas Tõnu Õnnepalu.

1952. aastal pärjati Mauriac Nobeli kirjandusauhinnaga, tunnustusena – nagu kõlab auhinnažürii otsus Henno Rajandi tõlkes – «läbitungivusele, millega ta inimhinge analüüsib, ja kunstilisele pingele, millega ta romaanivormis inimelu lahti mõtestab».

Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka François Mauriaci teosed «Ussipesa I» ja «Ussipesa II», tlk Hans Vanaveski (1959, nr 8 ja nr 9) ning «Ohvritall», tlk Malle Talvet (1986, nr 43–45).