Ainult Maret oli püsimatu. Jooksis teel, ajas taga liblikat, puges metsahämarusse. Siis taas Juhan tundis ta pehmeid käsi oma õlal, nägi enese üle kummarduvat ta naerusilmi, pruuni nägu ja salku linana pleegitud juustest.
- Meest, meest oleks vaja, kes sulle päitsed pähe paneks! - lausus talle Eimar.
Naiste pilgud pöördusid nüüd kõnelejale, jäid peatuma ta näole, mille väheste kortsudega otsmik oli pronksivärviline; tumesiniseis, pisut väsinud laugudega silmis sätendas elujanu ja tugevalt piibu ümber surutud huuled olid paksuvõitu, ruskepunased. Paar väikest kurdu suunurkades rääkisid hoolimatusest ja enesearmastusest, suur lõug tahtejõust. Seda noore inimese siledajoonelist pead kandis keskmist kasvu, laiaõlgne keha.
- Ei tule mu unistuste printsi ja seepärast pean üksi kepslema..., kõlas pehmetämbriline vastus.
- Sa oled ehk liialt tõrges, valid palju, küllap muidu tuleks prints...!
Nüüd tõstsid häält teised naisedki:
- Oi, härra Eimar! Hakake ka teie veel tütarlapsele lodevaid elukombeid soovitama. Niikuinii ahvatlejaid kõik maailm täis...