Hoiate käes ühte kõige progressiivsemat raamatut. See raamat toetub harkisjalu, kahe kirsaga liberaalse demokraatia aluspõhimõtetele – sotsialistlikust poisipilastamisest rituaalse enesekohitsuseni. Kui ei meeldi, vaadake peeglisse. Kuigi sellest teil kasu pole, sest sealt vaatavad vastu Doris Taukar, joodik Mihkel Rooste ja Eesti kõige lollim intellektuaal Jürgen Kunnus. Seega ei jää muud üle, kui ennast põlema panna. Mina juba panin. (:)kivisildnik põleb nii kui nii omasoodu.

Markus Järvi, Objektiivi peatoimetaja

Nagu me hästi mäletame, oli kommunism nõukogude võim pluss kogu maa elektrifi tseerimine. Kommunism kukkus läbi ja meil ehitatakse parasviisi üles ilmakorda, millel on palju nimesid, aga üks kindel retsept: vaesus pluss kogu maa seksualiseerimine,» kirjutab (:)kivisildnik nende kaante vahel.

Haarake need kaasa, sest siit võib leida meeldejäävate kujunditega vürtsitatud tõelist ühiskonnakriitikat, mida poliitkorrektselt steriilne soigumine on praegu kahjuks välja tõrjumas. Oma kogemustele toetudes võin väita, et (:)kivisildnik on autor, kes paneb naerma ka mõõduka kassi korral. Mida paremat sa ühe kirjaniku kohta ikka öelda oskad?[i:11512], EBS-i vaba majandusmõtte professor

Eks ta ole. Pärast Vonneguti jälle midagi vägevat. Pole «selline pask nagu kaluritel lesbidel lollidel ja limukatel. [i:10320], ajaloolane, sotsialismiroimade ekspert, monograafia „Punased“ autor

(:)kivisildnik on elava Eesti kirjanduse kõige võimsama kujundiloomega autor, aga paraku ka kõige siiram autor. Esimene teeb tema loomingu väga nauditavaks, teine täiesti talumatuks.[i:92371], kultuurieugeenik

Ma pühendan selle surematu teose Epsteini, Hansoni, Liivi ja teiste elajalike pedofiilide ohvritele. Laste vägistamine, ohverdmine ja kohitsemine on inimsusevastane kuritegu. See on jälk. (:)kivisildnik, viimane heterokirjanik, kahekordne maailmameister ja kliimaeitaja

Juhtiv luulekirjastaja (:) kivisildnik on eesti poeesia väljavaadete osas enam kui optimistlik: «Vaimuaristokraadist kirjastajana ja sündinud esteedina võin (:)kivisildnikku teistele autoritele ainult eeskujuks tuua, minuga on väga mugav jõudehetkel filosoofilistel teemadel vestelda.

Me oleme täiesti ühel meelel selles, et mingid lojused vajutavad täiega luulepidurit ja et meie poeesias valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud võhikud rüvetavad poeesia pühadust. Üks pooletoobine luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Miks ei võiks õppida parimatelt: Piret Bristolilt, Kauksi Üllelt, Billeneevelt, Andra Jõgiselt, Kädi Kallault, Leonora Palult või Andra Teedelt? Mis on ajuga juhtunud? Väike vihje, aju asub peas. Eda Ahi võtab auhinna ja Urve Tinnuri astub Kirjanike Liitu. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, «Loomingus» laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane harrastuslik trään. Vikerkaare stammkriitikuks on tõusnud Vilja Kiisler. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu taidlemine. Ma olen täie vastutustundega eesti luule kuldajastu monument, koos Margo Vaino, Rooste, Ojaranna, Sauteri, Jaanus Ermanni ja Jaanus Saarega hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.

Meil on au. Ja meil on nuga taskus.»

*
*
*
ma
armastan

ma
ei väsi
kunagi
armastamast

väga
harva
jään ma

armastades
magama