Kädi Kallau: «Mulle meeldib, et mulle ei meeldi, kui keegi nimetab metsa rohemassiiviks. Mulle meeldib, et mulle ei meeldi, kui keegi nimetab loodusele koha kättenäitamist majanduslikuks õitsenguks. Mulle meeldib, et mulle ei meeldi, et telekast tuleb see saade või see teine saade või see kolmas saade. Mulle meeldib, et mulle ei meeldi ja see on minu voorus.»

Juhtiv luulekirjastaja ( : ) kivisildnik on eesti poeesia väljavaadete osas enam kui optimistlik: «Meie luules valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud võhikud rüvetavad poeesia altarit. Üks pooletoobine luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Eda Ahi võtab auhinna ja Urve Tinnuri astub Kirjanike Liitu.

Küündimatusel ei näi lõppu olevat, «Loomingus» laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane harrastuslik trään. Vikerkaare stammkriitikuks on tõusnud Vilja Kiisler. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu huiamine.

Miks ei võiks õppida parimatelt: Kauksi Üllelt, Billeneevelt, Andra Jõgiselt, Leonora Palult, Piret Bristolilt või Andra Teedelt? Mis on ajuga juhtunud? Väike vihje, aju asub peas.

Kädi Kallau on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri ja Jaanus Saarega hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.

Hea et te ei sega.»


PIIRIL

koplist saab kalamaja
just selle ristmiku juures
kus lõppevad koerajunnid
ja algavad tänavakohvikud
ülehinnatud käsitöökookidega

just selle ristmiku juures
kus sihvkade asemel

saab poest eksootilisi gojimarju
ning kus kõik inimesed on hoolikalt
pestud kammitud ja loetud

siit algab justkui
omamoodi imedemaa

kus iga ettevõtte juhtkonnas
on vähemalt üks robot
ning igal veel matmata surnul
täiesti kehtiv elukindlustus