«Pikad mehed, pikad elud» on luulekogu armastusest. See on armastusluule, millist Under ei kujutanud ettegi ning Kareva pole kunagi kirjutanud. See on armastusluule tänapäeva pragmaatilises maailmas, kui romantika on harv ja kodulaenu antakse vähestele.

Tunnustatud stsenarist ja luuletaja Andra Teede kirjutab armastuse kaotamisest ja leidmisest täna ning sada aastat tagasi Tallinnas ja enda kõrval nii nagu seda pole veel tehtud. On ilus ja valus, pöörane ja aus ning lõpuks saavad kõik ikkagi mehele.

Lõpuks peab ju ikka saama!

*

ärkan enne keskööd ja olen
vahelduseks küllaltki kaine
maja on vaikne ainult
kim kardashiani inisev hääl
meenutab et jätsin teleka lohutuseks lahti

ja raha üle ja ma vihastan
sa helistad ja me vaidleme
mu uue laulu arranžeeringu üle
lauljate ja pillimeeste üle
sest sul on muidugi hea õpetada

ja ma vihastan sest sul on muidugi
hea alati ära sõita sina ja su sõidud
ja siis vahel helistada kui tunned
et nüüd võiks rääkida kellegagi
kes ei tule selle pealegi
et kergem oleks mitte vastu võtta

iga kevad on tegelikult seesama kevad
see meie esimene kevad
ikka veel on kõik sama keeruline ja sama halvasti
ainult et armastus kulub ajaga
vaevumärgatavalt õhemaks nagu
põrandapapp mu üürikorteris
põrandapapp mu üürikorteris

pimedusevaip maikuu läbipaistvas taevas
ja uned mida saab magada
ainult siis kui pole liiga vaikne
isegi kui see tähendab meile üksikutele
ainult alati mängivat telekat