«Pikad mehed, pikad elud» on luulekogu armastusest. See on armastusluule, millist Under ei kujutanud ettegi ning Kareva pole kunagi kirjutanud. See on armastusluule tänapäeva pragmaatilises maailmas, kui romantika on harv ja kodulaenu antakse vähestele.
Tunnustatud stsenarist ja luuletaja Andra Teede kirjutab armastuse kaotamisest ja leidmisest täna ning sada aastat tagasi Tallinnas ja enda kõrval nii nagu seda pole veel tehtud. On ilus ja valus, pöörane ja aus ning lõpuks saavad kõik ikkagi mehele.
Lõpuks peab ju ikka saama!
*
ärkan enne keskööd ja olen vahelduseks küllaltki kaine maja on vaikne ainult kim kardashiani inisev hääl meenutab et jätsin teleka lohutuseks lahti
ja raha üle ja ma vihastan sa helistad ja me vaidleme mu uue laulu arranžeeringu üle lauljate ja pillimeeste üle sest sul on muidugi hea õpetada
ja ma vihastan sest sul on muidugi hea alati ära sõita sina ja su sõidud ja siis vahel helistada kui tunned et nüüd võiks rääkida kellegagi kes ei tule selle pealegi et kergem oleks mitte vastu võtta
iga kevad on tegelikult seesama kevad see meie esimene kevad ikka veel on kõik sama keeruline ja sama halvasti ainult et armastus kulub ajaga vaevumärgatavalt õhemaks nagu põrandapapp mu üürikorteris põrandapapp mu üürikorteris
pimedusevaip maikuu läbipaistvas taevas ja uned mida saab magada ainult siis kui pole liiga vaikne isegi kui see tähendab meile üksikutele ainult alati mängivat telekat
