Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra [i:4389]d. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel.

Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu.

Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas [i:1323] talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus «Armunud Hemingway« näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed.

Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Aaron Edward Hotchner oli Ernest Hemingway kauaaegne sõber. Mõni aasta pärast suure kirjaniku surma kirjutas ta raamatu „Papa Hemingway“ (e.k 2002), mis põhines diktofoniga salvestatud ja märkmikutesse ümberkirjutatud vestlustel. Kuna advokaatide arvates oli käsikirjas liiga palju plahvatusohtlikku materjali, siis ilmus raamat tugevasti kärbituna.

Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.