Selle raamatu autor Andres Ellamaa kinnitab, et ei valinud ise arsti elukutset, vaid arstiamet valis teda. Sama hästi oleks võinud valijaks olla inseneri, treiali või raamatukoguhoidja amet. Valitavast oleks ikkagi saanud püüdlik, oma kohustusi täitev ja ametile lojaalne töötegija.

Oma raamatus annab ta selgitusi, miks temast siiski arst sai.

Ligi pool sajandit seda ametit pidanud doktor Ellamaa on seisukohal, et humaanmeditsiin ei ole täppisteadus ja mis tahes arstliku tegevuse lõppresultaat võib osutuda ootamatuks.

Ta on kindlalt veendunud, et arst saab ja peab olema patsiendi advokaat, kes tugineb loodusseadustele ning inimkonna kogutud tarkusele. Arst saab neile tugineda, kuid ei saa nende vastu.

Lugeja leiab siit meenutusi ka Andres Ellamaa ametikaaslastest, kes kõik on ühel või teisel moel ta elu mõjutanud. Loomulikult ei jää käsitlemata igipõline teema – patsiendi ja arsti suhted.