Karl-Christoph Rebase debüüt luulekogu «Artokraatia» on täis luule dekonstruismi, armastust, koolivalu kui ka ohtralt igapäevasust. Kuueteistkümneks lühi-peatükiks jagatud elamus «Troopikast» «Marini» viib sõidule noore mehehakatise mõistusesse, mille kulminatsiooniks on autori enda kingadesse mahtumine, endaks saamise tee leid, kindlasti mitte kohalejõud, mida toob kaasa seitsmeteist aastaseks saamine.
