Arvo Pärdi 70. sünnipäev viis Eesti Muusika Infokeskuse mõttele välja anda tipphelilooja elu ja loomingut tutvustav raamat.
Soovitus tõlkida Itaalia muusikateadlase Enzo Restagno koostatud «Arvo Pärt peeglis» (Milano kirjastus Il Saggiatore, 2004) pärinebki heliloojalt eneselt. On sümboolne, et esimene mahukam käsitlus, mis Arvo Pärdi ja tema muusika kohta eesti keeles ilmub, pole mitte originaalteos, vaid tõlkekogumik: Pärdi eemalolek Eestist pole olnud üksnes füüsiline ning 1980. aastate keeld tema teoseid esitada ja temast koguni avalikult rääkida on paratamatult jätnud oma jälje.
See raamat tahab mitmel viisil läheneda helilooja Arvo Pärdi mõttemaailmale, helikeelele ja muusikateostele. Kogumiku kaalukaks osaks on Arvo Pärdi mõtteavaldused oma muusika ja kompositsioonimeetodi kohta. Pole palju neid heliloojaid, kes tahaksid ja oskaksid oma loominguprotsessi sõnades nii kujundlikult väljendada. Pärdi loomingulise mõtte «sõnalisus» ilmneb ka paljude kontsertide ja helisalvestuste saatetekstides, kus armastatakse kasutada helilooja viimistletud väljendusi, mis tihti küünivad tema loominguprotsessi tuumale lähemale kui keerukad analüüsid. Siiski kuulub väga oluline koht iga helilooja loomingu avamisel muusikateoreetilisele refleksioonile. Arvo Pärdi kompositsioonitehnika on rõhutatult ratsionaalne ja peaks seega olema kergesti analüüsitav, ometi võib väga harva kohata analüüse, mis suudavad selle muusika erinevaid mõõtmeid niiviisi haarata, nagu on suutnud Leopold Brauneiss kahes selle kogumiku artiklis.
Raamatu lõpetavad sügavahaardelisemad artiklid, mis käsitlevad esteetilisi suundumusi ja poeetikat Arvo Pärdi muusikas, millest on nii paljude jaoks saanud kultusobjekt. Eestikeelne versioon lisab Eesti muusikateadlase Saale Kareda essee «Algallika poole», mis ilmub nende kaante vahel esimest korda. Samuti kaunistavad käesolevat väljaannet rikkalik pildivalik peamiselt helilooja enese fotokogust ning värvitahvlid tema töövihikutest.
Hoolimata paljude inimlike kontaktide katkemisest pikaks ajaks, toetas Pärdi muusika väga tõhusalt paljude Eesti muusikute teed maailma lavadele, nii nagu see oli väga paljudele vägevaks vaimseks toeks 1970. aastate lõpu Eesti brežnevlikus surutises. Pärdi »ümbermaailmareis» on ta ometi koju tagasi toonud: 2005. aasta aprillis toimunud Eesti muusika päevad, millel Pärt oli peaheliloojaks, on taastanud tema sidet Eestiga enam kui ükski varasem sündmus. Varsti pärast seda ennistas Eesti Heliloojate Liit Arvo Pärdi oma liikmeks.
Loodetavasti aitab neist sidemeist mõndagi selgitada ka käesolev raamat.