Eesti keele arvukirjutusreeglid on viimase saja aasta jooksul püsinud üldjoontes ühesugused: punktita Rooma numbritega ja punktiga araabia numbritega on märgitud järgarvu, punktita araabia numbritega põhiarvu: lühikesi arvsõnu on soovitatud kirjutada sõnaga, pikemaid numbritega; vajaduse korral on lubatud numbrile lisada käändelõpp, aga mitte tüvevokaali. Enamik õpikud ja grammatikaid on arvukirjutust käsitlenud siiski üsna põgusalt ja pealiskaudselt.

Siinne brošüür refereerib ja koondab uuemaid reegleid ja soovitusi, lisades võrdluseks lühidaid ülevaateid eesti arvukirjutuse reeglite kujunemise ajaloost ja ka mõne üldhariva lõigu arvukirjutuse ajaloo kohta.