Conrado Alvaro on kõigepealt valu poeet. Ta on sündinud Kalaabrias, mis on karmimaid Itaalia paikkondi, suur kiltmaa, kehv ja täis kive, talvel külm, suvel põletavalt palav, vähe viljakas; rusuvalt mõjub kogu see kahvatult kollendav maastik. Rahvas, kes siin elutseb, kuulub poolsaare kõige mahajäänumate hulka, see on tugev ning sitke ja kinnine rahvas: vähese kõnega, sügavate tunnetega, püsiv vihas ja püsiv armastuses, kelle pärusmaaks on karm elu, tulvil töövaeva ja loobumust.
Kõigist Alvaro teostest on see siin kaunimaid. Mu sõbrad eestlased, itaallasena ja autori isikliku sõbrana usaldan ta teie kätte ja soovitan teda. Teie ei kahetse, et olete pühendanud mõned tunnid tema lugemisele.
Indro Montanelli