1930. a. suvel mälestas terve kristlik maailm Augustinuse 1500. a. surmapäeva. Vähe on olnud maailmas inimesi, kes on suutnud jätta nii sügavaid jälgi, kelle mõtted, elamused ja usk aastatuhandete kestel on jäänud tühjendamatuks varasalveks järgnevatele põlvedele. Augustinuses peegeldub kogu inimkond oma võitlustega, lootuste ja pettumustega, hea ja kurjaga. Teda ei loeta suureks täheks teaduse- ega kunstimaailmas, ta ei olnud suur riigimees ega ka suur pühak; ta ei olnud ka nõnda viimistletud mõtleja, nagu seda näiteks on Platon, Aristoteles ja Kant, ega ka õilis inimene ega suur iseloom. Kuid ainsa omataolisena seisab ta suurmeeste hulgas, üheski teises ei näe me mitmepalgelist inimkonda nõnda selgesti kui temas.
