Esimeses täielikult baltisaksa luulele pühendatud eestikeelses luulevalimikus on 100 luuletust neljast sajandist (esimene 1769., viimane 2002. aastast), 47 autorilt ja 23 tõlkijalt. Neist on varem ilmunud 26, kogumiku jaoks on tehtud 74 uut tõlget. Lisaks leiab lugeja raamatu lõpuosast luuletajate elu- ja loominguloolised märkused Vahur Aabramsilt ning Liina Lukase kirjandusloolise järelsõna. Antoloogia toob baltisaksa luulest esile selle, mis võiks olla eesti lugejale lähedane: jagatud ajalugu, ühine saatus, kohad ja maastikud, kodutunne ja -igatsus. Sellisena on baltisaksa luule rohkem Eesti kui Saksa kirjandusloo osa.

Tõlkinud:

Vahur Aabrams, Peeter Grünfeldt, Karl August Hermann, Anton Jürgenstein, Ain Kaalep, Maarja Kangro, Doris Kareva, Kairit Kaur, Toomas Kiho, Maria-Kristiina Lotman, Liina Lukas, Mirjam Parve, Lauri Pilter, Rein Sepp, Mati Sirkel, Karl Eduard Sööt, Leelo Tungal, Urmas Tõnisson, Jaan Undusk, Ivo Volt, Märt Väljataga, Bernhard Weber, Wimberg (Jaak Urmet).

Esikaanel on Hermann Hartmanni maali repro „Kieseritzkyte perekond“ (1853, TKM TR 4534 M 748).