Taani kirjanik Jorgen-Frantz Jacobsen (1900-1938) alustas romaani «Barbara» 1934. a. Selleks ajaks oli haigus (tiisikus) võtmas raskeloomulist ja ohtlikku kuju. Suurem osa raamatust on kirjutatud tõvevoodis, pahatihti tingimustes, mis nagu kõige vähem eeldaksid viljakat tööd. Kuid alistumine polnud Jacobseni loomule omane. Tema vaateid elule iseloomustas huumor.
Romaani «Barbara» ainestik on võetud fääri legendist «Beinta ja Peder Arrheboe», mis põhineb ajaloolistel faktidel. Ilusat, aga õelat pastoriprouat Beintat, kes mitmes abielus iga kord oma mehele õnnetust ja surma tõi, käsitleb pärimus peaaegu deemonliku naiskujuna, vampiirina, kes on kuri kurja enda pärast. See Barbara, kellest jutustab Jacobsen, on omal viisil samuti õnnetusetooja ning vampiir, aga teda on kirjeldatud nõnda, et lugeja mõistab teda, hakkab teda armastama ja kogeb lõpuks, et temas pole midagi kurja. Ta pole ei deemonlik ega müstiline, vaid kogu oma paradoksaalses naiselikkuses ülimalt inimlik.
William Heinesen