«Barbarite ootel» (Waiting for the Barbarians, 1980) on algtõuke saanud nähtavasti kreeka luuletajalt Konstantinos Kavafiselt, kelle samanimeline luuletus lõpeb sõnadega: Ja mide me nüüd barbariteta peale hakkame?
Nad olid ju vähemalt mingigi lahendus. Impeerium on murenemas ja nõuab seetõttu julgeolekupolitsei radikaalsete, vägivaldsete abinõude rakendamist, eelkõige aga vaenlase leidmist, kellega võitlemise nimel oleks võimalik «konsolideeruda» ja seaduste ning õigluspõhimõtete kehtivust meelevaldselt piirata. Piiriäärse kindlustatud linna kõrgeim tsiviiladministraator (minategelasest ringkonnakohtunik) üritab «elada väljaspool ajalugu», kuid peab tunnistama selle soovi ebareaalsust. Tema moraalne vastuseis ülekohtule -- ükskõik kui kõhklev ning isemeelne see ka on -- väljendab kirjanikule iseloomulikku lootust, et kui katastroofi ei ole võimalik vältida, on inimesel ikkagi võimalik ka katastroofiähvarduse all inimesena elada.

«Barbarite ootel» on mitmes mõttes tüüpiline Coetzee ja sobib hästi tema kirjutamislaadiga esimeseks tutvumiseks. Konkreetsest ahistusest ning murest, milles ei ole raske ära tunda Lõuna-Aafrika tänapäeva olustikku ning hirmusid (kuigi tegevuskoht on põhjapoolkerale paigutatud), kasvatatakse välja üldistus, mis puudutab meid kõiki. Küllap pakub romaan ka meile siin Läänemere ääres palju tuttavlikku ning selitavat -- nii ajaloos elamise tähendusest ja tarbest kui ka agoonilistest abinõudest, et tagada lagunemisveerele jõudnud Impeeriumi edasipüsimine.