«Kui manalasse varisenud noortejuhi ja ajakirjaniku Heino Jõe (1913–1990) perekond pereisa poolt kirjutatud koguka ja mahuka «Black Joe päevaraamatu» nime kandva vestete kogu väljaandmisele asus, siis oli see mõeldud igaviku teedele läinud «taadi mälestuseks».
Sellest tagasihoidlikust kavatsusest on siiski välja kasvanud palju rohkemat. Päevaraamatu lehekülgedelt meile vastu vaatavad inimesed kinnitavad meile, et Heino Jõe looming ei ole ainuüksi perekondlik mälestuste raamat, vaid andeka ajakirjaniku vaimusünnitusena paberile pandud Kanada eestlaskonna elukäik oma murede ja rõõmudega, saavutuste ja pettumustega, vaadatuna läbi teravapilgulise humoristi prilli.
Nii võikski ütelda, et pseudonüümi Black Joe all Vaba Eestlases ilmunud Heino Jõe vestete kogu on õieti mälestuskivi nendele tuhandetele pärast Teist maailmasõda Kandadasse saabunud eestlastele, kes hakkasid siin uut elu rajama, kelle suu rääkis küll uuest kodumaast, kuid kelle süda oli jäänud oma päris-kodumaale.»
(Karl Arro saateõnast)

«Raamatu sisu on sajaprotsendiliselt Black Joe: ka joonised, mida oleme lisanud, on tema töö. Kõik tekst on täpselt nii, nagu ta ajalehes omal ajal ilmus. Kuna raamat on koostatud fototehnika alusel, siis peegeldub selles kaks asja: originaalne lehe teksti stiil, suurus ja isegi vead ning ajaleheväljalõigete seisukord, lehe puhtus, teksti trüki tumedus, nii nagu see meie keldris oli säilinud – mõned neist ligi nelikümmend aastat vanad.»
Heino Jõe perekond