Raamatu lugudes peegeldub uus ja avatud renessaanslik elutunne. Teost võib vaadelda inimese palverännakuna läbi elu, kuidas elu ise ilmub Chauceri käsitluses paljuhäälsena ja -tähenduslikuna. Boccaccioga samas vaimus ülistab Chaucer looduse suurust, hindab inimestes loomulikkust ja arukust, õilsust. Ka tema on tölpluse, vaimupimeduse ja silmakirjalikkuse vastane. Temalgi samastub inimlikkus loomulikkusega ja ta kujutab armastust selle maisuses, mil ometi ei puudu mõneski episoodis jumalik sära. Tegelaste jutustused täiendavad üksteist, kujundades mõnigi kord iroonilisi või humoorikaid kontraste. Lisaks ei ole Chaucer pelgalt lugude jutustaja, vaid loob oma värssides ridamisi poeetilisi ja lüürilisi kujundeid. Nagu teisedki suured Euroopa kirjanikud, oskab ta omaks võtta ja jäädvustada elu mitmekihilise tervikuna.
