Ennemuiste elas kõik see loom ühises, suures ja õnnelikus kogukarjas.
Metsikutes õites õnn vohas nurmedel ja jõgedel muretult ajani, mil Lehmakarja saabus juhendama tema kõrgeausus Sigudik Russia oblastist.

Harjumatult kirbet lehka enda ümber eritav ropu suuga Sigudik hakkas otsekohe ja vägilase võimuga eemalt delegeeritavaid kombeid Lehmlaste seas juurutama. Põlvest põlve edasi kantud tavad pidid kaduma minevikku koos teadjameestega; olevik pidi jääma paksude kardinate taha ja tulevik pidi olema kõigile võrdsemate seast võrdsem.

Ärksameelsemad hoidsid küll kõrvu ludus ja peksid sõrgu tagant üles, aga lõpuks tegid ikka nii nagu kästud – tukad siluti siivsalt vasakule; meloodiline laulujorin asendati hoogsa marsiga; peened söögitoad muudeti auguliste alumiiniumlusikatega ühissööklaks; käsitööoskus vahetati pudrukuulidega kalašnikovi magasini täitmiste ja gaasimaskides poliittundide vastu.

Ustavust ja usinust üles näidates võideti lihtsameelse käsutäitja
(Sigudiku) süda bõliinasid lauldes ja kasatšokki keerutades; sisimas aga peeti plaani – kuidas saada rahvuslikku talendivooru, et siis esimesel võimalusel üle aia karata.