Elame läbi Vabariigi kümneaastase kestuse juubelipidustusi. Peame hulga paraade ja määratu hulga jubileerivaid kõnesid teiste ja eneste auks. Lööme trummi ja käsutame endid kuulama sõdurid ja koolilapsed. Korraldame pärast hulga bankette, kõneleme jälle ja kulutame tublisti Vabariigi eluvett omagi elutunde vaimustamiseks. Trükime ja loeme omi vägitegusid kümne aasta eest ja hiljem, avame ehk veelgi mõne labase ausamba jne.

Kas see on vahest selleks, et pidutsedes ja end minevikku mõeldes unustada oleviku hädad?

Miks peaksime peitma tõde: Tulundusevaatlus näitab, et meie neil aastail oleme palju – vaesunud ja vaesume veelgi! Meie kehvus on karjuv – kui seda võrrelda lääne riikidega. Meie töötasu, meie korteriolud on ühed viletsaimad Euroopas.
Ühiskonna vaatlus ütleb, et me ka sotsiaal-poliitiliselt reaktsioneerume iga aastaga, taganeme oma algpäevil asetet rahvariikluse ideaalidest ikka enam jälle rahariikluse poole.

Eugeenika ütleb, et me füüsiliselt elujõult peaaegu degenereerume iga aastaga. Ja siingi kõneleb küllalt ainus fakt: sündimisvähesus, otse prantsuslik. Aga lisaks: kestev alkoholism ühes tulundusviletsusega, eriti hävitav aleveis ja üldse kehvistus. Ja jatkuv tööpuudus linnades ja haritlastikus? Kasvav ideeline loidumine koolis ja noorsoos? Kestev tahtejõuetus ja lõtvus meie kõlblises elus, elutahtes endas? Enesetapete protsent, üks suuremaid maailmas? Või seesmises tigeduses, tülides, kultuurituses? Avalik elu, eriti asjata terveneda püüdev kirik oma «kõlblusega» juba rahvusvahelisegi kuulsuse omandanud?

Kes usub veel (või juba?) kindlasti Eesti iseseisvuse kestmisse ja selle vajadussegi?

Alljärgnevad autorid ja nende artiklid – eks neist igaüks katsu leida omal vastutusel ja omi abinõusid ja mõtteid Vabariigi tulevaste aastakümnete tõusuks üle äsjalõppeva.