See on ühe Eesti loetavaima ja legendaarseima internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat, kus ühe sümboolse aasta jooksul saame osa ellu astuva – oma sõnutsi – bipolaarse ja maniakaaldepressiivse neiu melodramaatilisest elust. Raamatus pole ranget ajalist liini: kokku on pandud erinevad kevaded, suved, sügised ja talved. Ka vorm on vaba: juhtunud seigad on kirjas vabavärsis luuletustena, mininäidenditena, anekdootidena, segamini on koomika ja traagika.

SL Õhtulehe reporter Dagmar Reintam ehk Daki tuli minu ellu tänu sellele, et sattusin lugema tema netipäevikut. Mäletan isegi esimest lauset, mis sealt tol esimesel korral mu pähe kleepus. «Kui üksik hulkuv koer jookseb mööda tänavat, kas ta teab, kuhu ta jookseb?» Millegipärast jäi see lihtne mõte minu sisse. Järgmisel päeval läksin tagasi. Lugesin, kuidas ta prügikasti põlema pani, kuidas ta vannis tampooniuputuse korraldas ja kuidas ta kass on tegelikult inimene. Ja seda, et ta veel 14aastaselt uskus päkapikke, aga 22aastaselt on tal olnud lugematu arv mehi ja ikka veel usk Sellesse Õigesse, kes kusagil vihmade taga peidus on. «Aga millal sina viimati sillal jalgu kõlgutasid?» oli seekord lause, mis minusse kõlama jäi. Jah, millal..? Mis temas on? Ma ei saa siiani sellest täpselt aru. Ja olen siiani tema maailmast lummatud.
Epp Petrone, raamatu «daki.elab.siin» toimetaja