Romaan viib lugeja keerulisse sõjajärgsesse aega, kujutab ühe, nüüd juba küpse põlvkonna lapsepõlve. See on sotsiaalne, vastutustundlik ja vastutustunnet sisendav raamat, milles eilne ja tänane, lüüriline ja publitsistlik saavutavad sünteesi. Kõlama jääb usk inimesse, tulevikulootust kätkev karge kevadetunne.
Viivi Luiks «Den sjunde fredsvåren» utspelas hösten 1950 och våren 1951 i Viljandi-trakten i södra Estland - en lantlig värld, som med storögd nyfikenhet registreras av en brådmogen fem - sexårig flicka, som oförskräckt domderär över både mor och mormor. Steg för steg utfoskar hon omvärlden - och de uppbyggliga bilderböckerna och radions smattrande rapporter utlovar stora förändringar.