Uurimus hõlmab eesti murdederivatsioonist vaid ühte tahku - deverbaalset nominaaltuletust. Töös on sünteesitud deskriptiivne, võrdlev-ajalooline ja keelegeograafiline meetod. Töö üheks eesmärgiks on välja selgitada, kuidvõrd saab rääkida verbi ja derivaadi otsesest tuletusseosest V-N. Uurimuse muudeks eesmärkideks on välja selgitada deverbaalsete tuletussufiksite päritolu ja kujunemist, samuti tuletusmalle ja nende murdeerinevusi.

Materjali rohkuse tõttu on esimesse osasse mahtunud järgnevad sufiksid k, kA, kAs, l, ld, lik, mik, n, nA, nd, ndAne, ndik, ndVs, ng, nik, r, rd, sk, ts . Uurimuse põhiprobleemiks on välja selgitada genuiinse ja laenulise vahekord ning vastastikune mõju. Paljude (liit)sufiksite koosseisu kuulub kn-element.