«Olles üle kümne aasta Tartu õpetajateseminari didaktikaõpetaja ja ühtlasi õpilaste praktikatundide juhataja koduloo ja emakeele alal, sain veendumuse, et häid õpetajaid ei saa ette valmistada sügavama ja põhjalikuma teoreetilise orientatsioonita.
Nii ei oleks ühelgi õpetajal ülearune pöörduda aeg-ajalt õppeteooria juurde tagasi.
Õppekunsti üldiste juhiste kavakindlat esitust nimetatakse didaktikaks ehk õpetusõpetuseks. Didaktika toetub psühholoogiale, loogikale ja esteetikale, mis on talle põhiteadusteks. Palju didaktika seadusi põhineb kogenud koolimeeste vaatlustel ja katsetel tegelikus õppetöös. Üldiselt on didaktika rohkem kunstiteooria kui teadus. Õppekunsti arenedes täieneb didaktika.
Ei ole õige, et andeline inimene võiks intuitiivselt tabada parima õppeviisi, sest ta ei tea, kuidas kõige lühema aja ja väiksema vaevaga võiks jõuda sihile. Õpetajale on psühholoogiliselt ja loogiliselt põhjendatud didaktilised tähised ta kutseline eriteadus, milles ta leiab oma tegevuse sügavuse.»
M. Kampmann