Minu lõunanaaber
Musta turbaniga härra Jinlil on aed,
täis tarot ja kastaneid, seega pole ta täiesti vaene.
Ta on harjunud nägema külalisi ja lapsi õnnelikena
ning trepil olevad linnud on pärast söömist kuulekad.
Sügisvesi on vaid neli või viis jalga sügav ja väike
paat mahutab vaid kaks või kolm inimest.
Valge liiv ja roheline bambus jõeäärses külas videvikus,
õlgkattega värava vastas kuuvalgus on uus.

Hea vihm teab õiget aega,
kevadel ta elu äratab.
Tuulega tasa öösse hiilib,
niisutab kõike hääletult.
Põlluteed on pimeduses pilvede all,
jõel paistab vaid üksik laevatuli.
Hommikul vaatan – punased õied on märjad,
linn on õitest raske ja kaunis.