Selle aastatuhande teise kümnendi algul Eduard Vilde monograafia (2012), lühiproosakogumiku «Jutte ja novelle» (2014) ning mitu tõlkeraamatut avaldanud Livia Viitoli neljas luulekogu sisaldab kohamüütidega seotud värsse, sekka maailma- ja omamütoloogiat, maiseid ning unenäolisi rännakuid, õhku kirjutatud ja õhus edasi elavat tundeluulet, mängulisi lapsepõlveallusioone ning pihtimusi. Tekstide ühendajaks ja «vahemeheks» on oma tõde otsiv naine.