Mu esimene leinakevad. Kõik on surmavaikne, vaid raisakullid käratsevad. Kesk suurt hingederändu, kus tühjad kiratsevad, sihib käbi teraga kändu -- kes ütleb, et temagi ei kängu? Ükskord keeb ta veri ja tõuseb ta sugu. Vihaselt tuleb siis meri ja läbi ta lugu. Kahju. Saab otsa me sugu.
