Esimene number sõltumatut nädalalehte Eesti Ekspress ilmus 22. septembril 1989. Suvel 1999 jõudis EE oma viiesajanda numbrini. Kümne aasta ja poole tuhande lehenumbri sisse on mahtunud kogu Eesti elu – nii meie riiklikud kui ka intiimsemat laadi võidud ja kaotused.
Kümme aastat on Eesti Ekspress tähendanud lugejale midagi enamat kui lihtsalt ajalehte: ta on olnud demokraatia ja sõnavabaduse algkool, sissejuhatus kapitalismi ja kodanliku ühiskonna õppetundidesse, eelkõige aga rahvusliku eneseteadvuse tõstja. Eesti Ekspress on olnud «uue elu sümbool», nii nagu sajandi alguses sai Eesti rahvusliku kapitalismi võrdkujuks jahuveski Puhk & Pojad lööklause «hea jahu sümbool».
Ka tegijatele on Eesti Ekspress täheldanud midagi enamat kui lihtsalt palgatööd. «Enamik ekspreslasi ei elanud kokku mitte oma tegelike elukaaslastega, vaid mingi müstilise Ekspressi Vaimuga,» kirjutab oma mälestustes Marianne Mikko. «Ekspressi tegemine oli ühtaegu eneseteostus ja elustiil,» arvab Kalev Kesküla.
Käesolev raamat on Eesti Ekspressi autobiograafia, inside story – avameelne jutustus lehetegijate triumfidest ja heitlustest.
Tiina Jõgeda