Karjaselaulude IV osaga jõuab lõpule eesti karjaselaulude teaduslik publitseerimine. Käesolevas vihikus tuuakse ära ülejäänud piirkondade, Põhja- ja Lääne-Eesti materjal. Piirkondliku avaldamispõhimõtte tõttu tulid ilmekalt esile karjaselaulu kui spetsiifilise rahvalaulu liigi ja selle alaliikide omavahelised suhted ja proportsioonid.
Vihik sisaldab loitse, kutsungeid ja käsklusi loomadele, huikeid, helletusi ja karjaselaule (otseses, s.o kitsamas tähenduses).
Laulud on helilintidelt litereerinud ja noodistanud koostaja, kontrollinud E. Tuvi.
Varustatud vene- ja ingliskeelse lühikokkuvõttega.