Itkud kui kõrge kunstiväärtusega genuiinne rahvaluuležanr ning asendamatu etnoloogiline uurimismaterjal on viimasel ajal üleliidulise ja rahvusvahelise folkloristika erilisse huvisfääri nihkunud. Omapoolse panusena itkuuurimisse alustab ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusikasektor setu surnuitkude publitseerimist. Esmajoones avaldatakse helisalvestatud itkud kui muusikaliselt ja värsiehituselt kõige autentsem materjal.
Itkuväljaande I osas esitatakse helisalvestatud surnuitkud emale. See sisaldab aastail 1937-1979 helisalvestatud 30 ühehäälset setu surnuitku, milles tütar itkeb ema. Poeetiline tekst avaldatakse koos muusikalise tekstiga, vastavalt käsitusele rahvalaulu sõnadest ja viisist kui kunstilise terviku võrdväärsetest komponentidest.
I. Rüütel

1. vihikus on toodud ajalooline ülevaade itkust ja itkemisest.
2. vihikus on toodud surnuitkud koos meloodiaga.