Kui Ilmar Talve (sünd. 1919) juba noorsooajakirjades avaldas artiklid «Õpilaste erikeelest» ja «Märkmeid Tapa skautmaleva arenguteelt» (1937), oli tulevane kultuuriloolane oma tulekust märku andnud.
Autori enda sõnul on tal – sõja tõttu – olnud kolm kodumaad: Eesti, Rootsi ja Soome. Selles Baltoskandia kultuuriruumis on ta vaadelnud ja võrrelnud erinevate rahvaste ja riikide kujunemislugu ja käekäiku. Eesti, ingeri, soome, rootsi ja kaugemadki Euroopa rahvad on olnud ta uurimise all. Pühaks isamaaks on jäänud aga ikkagi Eesti «nagu ta oli».
«Eesti kultuurilugu» vaatleb selle maa arengut keskajast omariikluse saabumiseni.
«Minu teos on õieti pikk essee või jutustus meie isamaa kultuurist ja selle kasvamise raskustest, kuid ka eesti rahva sitkusest ja elujõust. Loodan, et ka eesti noored seda loevad. Ärgu nad kunagi loobugu uskumast meie rahva elujõusse ja tahtesse vabaduses elada,» ütleb autor.

«Ilmar Talve suurteose teeb kõige unikaalsemaks see asjaolu, et see on etnoloogi pilguga kirjutatud - siin on iga ajajärgu käsitluses tunda eesti rahvakultuuri uurinud teadlase pilku. Ning samas ei jää vaatluse alt välja ka nn. tavapärane poliitiline ajalugu, eesti kiriku- ja koolilugu, teaduslugu ning muidugi kutseline ja rahvakultuur.»
A. Langemets, Arkaadia, 9. 7. 2004

«Iseseisvuseelse Eesti kultuuriloo esimene täisversioon.»
M. Salupere, Keel ja kirjandus 2, 2005

«Eesti kultuurilugu» pälvis 2004. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja valiti 25 kaunima raamatu hulka; prof. Ilmar Talve pälvis Tartu Ülikooli vastloodud Rahvusmõtte auhinna.

Kordustrükk