«Eesti kunsti ajaloo» esimene köide käsitleb ajavahemikku 1100-1520, kuid need piirid on väga tinglikud, sest nii mitmetegi arengute mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale minevikku, samuti el mõjutanud esimeste renessansi-ilmingute jõudmine Tallinna vähimalgi määral inimeste mentaliteeti – elati endiselt sügavalt religioosses maailmas. Alles Liivimaa sõda (1558-1583) käivitas protsessi, mis muutis siinset ühiskondlikku korraldust ja sellega seoses avas tee ka senisest erinevale maailma mõistmisele ja nägemisele.
Esmakordselt on ühtede kaante vahel Eesti muinas- ja keskaegne kunst, kuigi tegelikult selle kunsti tellijad ja valmistajad ei tundnud mõistet kunst või kunstnik. Muinasaegseid relvi või ehteid kaunistasid sepad, keskaegseid puuskulptuure nikerdasid ja maalisid käsitöölised, raidkive tahusid kiviraidurid. Mõned esemed, mida meie tänapäeval liigitame kunsti alla, kuulusid muinasajal näiteks rõivastuse juurde. Kirikutesse tellitud pildid ja skulptuurid osalesid ruumis asetleidvates riitustes, olles sama elavad kui kohalviibijad. Kunst oli funktsionaalne, täites ühiskonnas erinevaid rolle ning sõltudes alati tellija soovist. Seetõttu sobib kõikide nende esemete iseloomustamiseks, mis on neist aastasadadest meieni jõudnud, visuaalkultuuri nimetus tunduvalt paremini.
Käesolev köide hõlmab vägagi heterogeenset, aga samas värvikat materjali, mis annab aimu nii kaugete esivanemate mõttemaailmast ja kultuurisidemetest kui ka siia jõudnud kolonistide pärandist, nii kohapeal kujunenud uutest kultuuriilmingutest kui ka uuest kultuurikeskkonnast.
