Aastad 1900–1940 olid Eestis rahvusliku kunstikultuuri kujunemisel otsustav aeg. Ilmet võtsid kõik euroopalikud kunstiinstitutsioonid – kiirelt kasvav kunstnikkond ja püüdlikult õppiv kunstivaataja, näitused, kriitika, ühingud, koolid, kogud, toetused jne. 20. sajandi alguses oli eestlaste kunst ja arhitektuur baltisakslaste oma kõrval tärkav teine, aga perioodi lõpul domineeriv peavool. Noor-Eesti sõnastatud eestlaseks jäämise, kuid eurooplaseks saamise üleskutse, tähendas vabatahtlikku joondumist lääne kultuuri dominantriikide ja kunstimetropolide mudelite järgi.

Eesti kunstnike Euroopaga haakumise katsed muudab eriliseks nende sattumine rahvusvahelise avangardismi kõrgaega. Linnastumise, moderniseerimise ja rahvuseks kasvamisega kaasnevad pained ning enesetunnetuse kujunemine moodustavad küll peajoone, kuid ei iseloomusta kogu toonast Eesti kunsti. Köites käsitletakse ka erinevate rahvusrühmade loodud kunsti, naiskunstnike probleemistikku ning mõningaid ilminguid (disain, fotograafia), mida alles nüüd on hakatud kaasama visuaalkultuuri ajalugudesse.