Kui «Eesti kunsti ajaloo» kuuenda köite esimeses osas käsitleti eesti kunsti arengut alates 1940. aastast kuni 1960. aastate lõpuni, siis käesolevas osas jätkatakse nii kodumaal kui ka paguluses loodud kunsti uurimist kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Võõrvõimu viimased kakskümmend aastat ei olnud ühesugused. Nagu kogu Eesti ühiskonnas, nii eristusid ka kunstielus ja kunstis selgelt stagnatsiooniaastad ja eestlaste uus ärkamisaeg. Kunst väljendas ja aitas kujundada eesti rahva vaimset ja hingelist seisundit kõigi nende aastate jooksul.

Peale okupatsiooniaastate kunsti jälgib kuuenda köite teine osa ka neid kultuuri valdkondi, mida sel ajal tavaliselt kunstiks ei peetud ja millel igaühel oli oma, autonoomne areng, kuid mis siiski kunsti arenguga seostusid. Kuna need valdkonnad arenesid suhteliselt omaette, on põhjendatud käsitleda neist igaühe arengut kogu poolsajandi jooksul, seega 1940–1991. Üks selline valdkond oli fotograafia, mis vaadeldava perioodi lõpuks siiski kunstide hulka loeti.

Omaette kunstiloominguks saab pidada harrastuskunsti ja rahvakunsti. Muinsuskaitse ja restaureerimine aitasid väärtustada ja päästa kunstipärandit ning seda kaasajaga siduda. Kunsti arengut ja retseptsiooni toetas selle mõtestamisega kunstiteadus. Nimetatud valdkondade kaasamine võimaldab saada terviklikuma pildi visuaalsest kunstist ja selle tähtsusest kultuurielus.