Eesti rahvalaulu antoloogiaid on ilmunud mitmeid. Ometi on Johannes Aaviku valimik nende kõrval ainulaadne ja originaalne seetõttu, et see on ikka veel ainus antoloogia, mis on koostatud esteetilisest ilukirjandusliku kunstimeisterlikkuse printsiibist lähtudes, kuna teistes antoloogiates valitseb tugeval määral pigemini etnograafiline printsiip. Teiste sõnadega: oma antoloogia koostamisel on Johannes Aavik toiminud nagu Elias Lönrot «Kanteletari» koostamisel - rahva suust kogutud ja üles kirjutatud laule ei ole ta mitte edasi andnud nende juhuslike vigade ja puudustega, mis leiduvad üleskirjutisis, vaid taastanud nad eesti klassikalise regivärsi keelde ja vormi, nagu me seda tunneme Põhja-Eesti regivärsside parimaist ja vanimaist üleskirjutusist ja mis on põhiliselt sarnane soome Kalevala värsiga.