Vene väeosadele mõtlemine tekitab küllap mõneski eesti lugejas ärevust ja aeg-ajalt provotseeritakse Eesti venelasi küsimusega, kumma poole nad relvakonfliktis suure idanaabriga valiksid.

Kui palju on aga teada sellest, et eestlaste kõrval sõdis Vabadussõjas Eesti Rahvaväes ka mitu tuhat venelast? Ja need ei olnud Vene valged, kes seisid «ühtse ja jagamatu» Venemaa eest. Mitme Petserimaa valla vabatahtlikud partisanid ja mobiliseeritud talupojad teenisid Vabadussõjas Katšanova ja Panikovitši pataljonides, kandes Eesti sõjaväemundrit. Nende koduvallad ei kuulunud Eesti koosseisu – mis sundis siis vene talupoegi asuma eestlaste poolel võitlusse bolševike vastu?

16 vene sõdurit Katšanova üksikpataljonist autasustati Eesti kõrgeima sõjalise autasu – Vabadusristiga. Aga meepotti sattus ka tõrvatilk: pärast Vabadussõja lõppu moodustas grupp noori ohvitsere-katšanovlasi Eesti vastu tegutsenud salakuulajate võrgu.

Mitme vene roodu komplekteerimine Eesti 2. jalaväediviisi väeosades seondus grupi eesti ja vene ohvitseride lennuka plaaniga luua Pihkva Vabariigi Rahvavägi. Olulist rolli etendas seejuures kuulus ataman Stanislav Bulak-Balahhovitš – Vene kodusõjale eriomane uljas seikleja, kes jõudis mõne aasta vältel teenida punaseid, valgeid, eestlasi ja poolakaid, luues viimaks sõltumatu Valgevene Rahvaväe.

Väljapaistvaid vene päritolu ohvitsere jagus ka teistesse Eesti väeosadesse – kuulsust kogusid soomusauto Vanapagan ja selle komandör kapten Peeter Feofanov, suurt vaprust ilmutas alampolkovnik Konstantin Troitski soomusrongil Kapten Irv. Venelasi kuulus ka ingerisoomlaste pataljoni ja Eesti baltisakslastest koosnenud Balti pataljoni.

Kuidas kõik täpsemalt toimus ning Eesti sõjaajaloo raamistikku mahub, sellest käesolev raamat räägibki.